Logi sisse Facebooki, ID-kaardi või Mobiil-ID'ga, et postitada Arenguidee saiti

  • Sisene Facebookiga
  • Sisene ID-kaardiga
  • Sisene Mobiil-ID-ga
  • Iga inimene peab õpetama kogu elu

    Täiskasvanute pidev edasiareng peab olema 21. sajandil sama loomulik nagu on lapse arenemine. Selleks tutvustame inimestele elu-akadeemilise sõbra ehk eluka rolli, mis seisneb täiskasvanu kohustuses jagada iga oma oskus edasi teisele täiskasvanule ning võimaluses saada oma ellu inimene, kellelt on volitus küsida ja õppida tema oskusi ja teadmisi.

    Lastele eluoskuste edasi andmist ei käsitle me lapse aitamisena. Täiskasvanute igapäevast õppimist ja arenemist aga tunnetatakse abi küsimise ja oskaja inimese häirimisena. Eesti inimesed kalduvad individualismi. Oma küsimustega üksi istumist ning asjadega omaette pusserdamist õigustatakse väitega „ma ei taha teisi segada, küllap tal on kiire, küllap ta on väsinud“. Iseäranis kapseldunud on vanem põlvkond. Nooremad loodavad interneti kui kõike õpetava keskkonna peale, mis aga ei tähenda, et sealt tegelikult õpitakse. Põlvkondade vaheline koostöö on habras.

    Kui 19. sajandil oli loomulik, et oskused anti töö käigus edasi lastele ja lastelastele, siis tänapäeval oskused „verd mööda“ edasi ei liigu. Õppimine on ühiskonnas surutud pigem formaalsetesse raamidesse, õpetada saab juskui ainult atestaatidega isik. Samal ajal inimeste vajadus uute teadmiste ja oskuste järele vaheldub järjest kiiremini. Selle vajaduse rahuldamine peaks olema paindlik ja moodustama elu igapäevase osa.

    Eesti vanema põlvkonna inimestel on väga head igapäevaelu põhioskused (nt kuidas panna seinale riiul või parandada sokis auk). Nooremal põlvkonnal on meedia- ja infotehnoloogia kasutamise oskused, kommunikatsioonikogemus ning arusaam globaalse suhtluse toimimisest. Samas pole ühiskonnas tava, et küsida õpetust inimeselt, kes ei kuulu perekonda või kes pole positsioonilt juhendaja.

    Inimestele meeldib, kui neis nähakse eksperte. Juhendajana ennast välja pakkuma lähevad aga üksikud. Ja polegi vaja, sest nii toimib „vana“, teadmiste olemasolust lähtuv õppeprotsess. Tegelikult algab õppimine siis, kui õppija tunnetab vajadust. Õppimine algab õppija küsimusest mitte õppekavast. Hiljutine uuring Tartu valla vanemate meeste seas näitas, et meestele meeldiks, kui mõni noorem nende oskuste vastu huvi tunneks. „Eluka“ nimetus annaks õppijale volituse küsida ja vastajale enesekindluse.

    Rahvastikuprotsessid näitavad, et tööelus ja ühiskonnaelus tuleb noortel tegutseda koos järjest vanemate inimestega. Generatsioonidevaheline lõhe, kummagi vanusegrupi puudused ning kasutamata jäänud oskused mõjutavad otseselt Eesti majanduslikku edukust ja inimeste heaolu.

    Teeme ettepaneku muuta täiskasvanud ühiskonnaliikmete mõtteviisi ja algatada tava, et igal täiskasvanud inimesel, sõltumata vanusest, on alati üks (pereväline) inimene teisest põlvkonnast – elukas – kellega on sõlmitud õppimise-õpetamise kokkulepe. Inimesel on õigus oma elukalt küsida nõu ja õpetust ning kohustus talle oma oskusi edasi õpetada. Tegemist ei ole akadeemilise isa-poja suhtega, vaid just sõbrasuhtega, kus mõlemad on nii teadmiste ja oskuste saajad kui andjad. Suhtlemisel on enne kokku lepitud vastastikused õigused ja kohustused, mis ellimineerib küsimuste esitamise ja tüütuks muutumise valehäbi ning takistused oma oskusi edasi anda.

    Sellised paarid peavad kujunema füüsiliselt lähedal tegutsevate inimeste vahel – töökollektiivis ja kodupiirkonna kogukonnas. Tegemist on oskuste edasi andmise amatööridega, seetõttu, meetodeid valdamata, peavad elukad saama enda väljendamiseks kasutada kõiki meeleelundeid. Samuti nõuab geograafilist lähedust vajaduspõhise õppimise kontseptsioon.

    Paarid sõlmivad kokkuleppe – millist kanalit pidi ja mismoodi ja kui tihti suhelda; milles on kumbki pool ekspert, millised teemad huvitavad, millised on individuaalsed tabud ja milliseks perioodiks suhe kokku lepitakse.

    Kuna tegemist on kokkuleppega, mitte suguluse või naabruskonna paratamatustega, siis saab selle kokkuleppe ka lõpetada. Kui üks elukasuhe saab läbi, nõuab tava, et inimene leiab endale järgmise kaaslase, kellelt õppida ja kellele edasi anda seda, mida ise juba osatakse. Eluka roll peaks väljenduma inimese CV-s.

    Sammud:
    Eluka kokkuleppe näidismudeli välja töötamine – üks kuu.
    Piloot: ühes organisatsioonis ja ühes külas – kolm kuud.
    Meediakajastused algatuse mõttest ja piloodi tulemustest – üks kuu.
    Veebikoha loomine, kuhu inimesed, kes on oma eluka leidnud, saavad lühidalt teatada, mida nad on teiselt õppinud ja teada saanud ning ise edasi andnud – kolm kuud.
    Kuigi „kohustus“ oma kogemusi teistele täiskasvanutele edasi anda ja enda kõrval tegutsevatelt inimestelt õppida, on ühiskondlik kokkulepe ja mõtteviis, on tõenäoliselt vajalik ka teatud võrgustiku loomine kohapealsete vedur-inimestega ning kohapealsete avatud ruumi „töökodade“ ning inimeste väljapakutavate kompetentside kaardistamine – kolm kuud.
    Kokkuvõtted ja protsessi jätkumise tugitegevuste planeerimine – kolm kuud.

    Teaduslikud uuringud on tõestanud, et arendav sotsiaalne aktiivsus (informaalne õppimine) on otseselt seotud inimese heaoluga. Oma oskuste ja teadmiste jagamine pakub inimesele tunnet, et ta on vajalik, ning tõstab enesehinnangut. Aeg, mis kulub töökeskkonnas iseõppimisele, või siis mitteõppimisele ning vanade oskustega läbiajamisele, on mõõdetav saamata jäänud tuluna ning tööaja raiskamisena.

    Lisa pooltargument

    Juba pealkiri tekitab minus protesti: "Iga inimene peab õpetama kogu elu"- Midagi ma ei pea, kui ei taha!
    Keegi tuleb mulle ütlema, mida ma pean ja laob mulle turjale järjekordse kohustuse...
    Ja siis veel "elukas". No ma ei tea> kas mingit teist lühendit ei võinud leida....
    Võib olla olen ma väljasurev dinosaurus, kuid minu seisukoht on küll selline konservatiivne ja traditsiooniline, et inimese kõige esmane tugi on tema perekond ja kõige suuremad õpetajad-eeskujud tema vanemad...
    Kui iga inimene pühendaks loomulikul viisil (nagu see on olnud läbi ajaloo) enda lastele ja hiljem ka vanematele, siis poleks meil ühiskonda, mis igast küljest lonkaks ja kus teised peaksid tegelema pidevalt lisaks enda probleemidele ka teiste probleemide lahendamisega. Normaalselt funktsioneeriv ühiskond algab normaalselt funktsioneerivast perekonnast... See on põhitees minu meelest. Igasugu õpetajad ja kasvatajad jne lisavad õppimisele ja teadmistele lisaväärtust, kuid nad ei saa iial asendada vanemaid ega perekonda

    Lisa vastuargument