Logi sisse Facebooki, ID-kaardi või Mobiil-ID'ga, et postitada Arenguidee saiti

  • Sisene Facebookiga
  • Sisene ID-kaardiga
  • Sisene Mobiil-ID-ga
  • Eesti tööstuse tootearenduse kiirendustõuge

    Töötlev tööstus on Eesti majanduse üks alustaladest. Selles sektoris on hõivatud üle 116 000 inimese. Töötleva tööstuse kõige olulisem, üle 150 aasta vanuste traditsioonidega suund on masina ja aparaadiehitus ning metallkonstruktsioonide valmistamine. Selles tööstusharus hõivatute arv on viimasel kümnendil kasvanud ligikaudu tuhande inimese võrra moodustades tähtsa, 14 000 töötajaga tootmissektori.

    Just masinaehitus ja metallkonstruktsaioonide tootmine aitas hiljutistel kriisiaastatel Eesti majanduse stabiilsust kõige rohkem. Aastatel 2009 kuni 2011 kasvasid seal toodangumahud ja eksport suurenes 20 kuni 30 protsenti aastas. Kokku ekspordib Eesti töötlev tööstus oma toodangust üle 70 protsendi. Põhiliselt sõltub meie eksport lähinaabrite Soome, Rootsi, Venemaa, Saksamaa, Ukraina jt majanduse käekäigust. Kahjuks 2013 aastaks sellised kasvutrendid raugesid. Eriti ärevaks teeb fakt, et masinaehituse ja metallitööstus eriti ei kasva, ekspordimahud suisa kahanevad ! Milles küsimus, miks on see nii ?

    Olen viimased viisteist aastat olnud väga lähedalt seotud Eesti masinaehituse ja metallkonstruktsioone valmistavate ettevõtetega ja teinud kaasa selle sektori kasvu. Kahjuks näinud ka trende, kus areneti üha rohkem materjalimahuka tootmise suunal. Turg ja kasumivõtmine seda võimaldas ja tootearendus tehnoloogiliselt keerukama ning intellektuaalsema inseneriteaduse rakenduste osas takerdus. Sellest tulenevalt on Eesti tööstuse lisandväärtus väga erinevate metoodikate alusel arvutatutena üks Euroopa madalamaid. Sellele on tähelepanu juhtinud enamus meie majandusanalüütikuid. Sektori töötajate palgad ei ole kasvanud nii nagu oleks eeldada võinud. Tundub, et üha rohkem „ keevitab“ Eesti tööstus ennast kinni suhteliselt odavatesse ja materjalimahukatesse projektidesse mida laseme allhanketööna väljastpoolt peale suruda.

    Samas on Eesti tööstusmaastikul hulgaliselt tegijaid, kelle personalil on potentsiaali tunduvalt rohkemaks. Ainuüksi Eesti Masinatööstuse Liitu kuulub üle kolmekümne tootmisettevõtte : Ferreks, Finmec, Paide Masinatehas, BLRT masinaehitus, Terasman jne. On terve rida suuri kaasaegseid ettevõtteid, kes liitu ei kuulu nagu näiteks E- Profiil, Kohimo, APL, Palmse Metall, Fors MW, Monik, Vertex, Clyde Bergeman, SRC, BMC, Viljandi Metall jt. Olen erinevates koostööprojektides ja personali loomuliku liikumise tingimustes tööalaselt kokku puutunud ligikaudu viiesaja Eesti inseneri ja tehnikajuhiga. Olen veendunud, et enamus neist on valmis tööks hoopis keerukamates tehnoloogilistes projektides ja suuremat lisandväärtust andvas tootmises.

    Viimase kümnekonna aasta jooksul on Eesti kutseõppeasutustesse investeeritud üle viie miljardi krooni. Koolid on korda tehtud ja sisustatud uute kaasaegsete seadmetega. Olukord tööturul on võimaldanud koolid komplekteerida parema õpetajate ja õppemeistrite personaliga. Tunduvalt on paranenud kõrgkoolide inseneriõppe tingimused. Häid tulemusi on andnud koostöö Soome, Taani ja Saksamaa tehnikakõrgkoolidega. Koolidest tulevad parema ettevalmistusega töölised ja insenerid.

    Kõik see annab eeldused saavutamaks kvalitatiivne hüpe Eesti tööstuse arengus. Minu praktilise tootmisettevõtte personalitöö kogemus ning koostöö ametikoolide ja kõrgkoolidega kinnitab, et kõige suuremaks kitsaskohaks on saanud tootearendus. Eesti tootmisettevõtted on üldjuhul väikesed ja ei jätku resurssi kaasaegsel tasandil tootearenduseks. Enamuses tegeldakse mujal väljatöötatud lahenduste tehnoloogilise kohendamisega oma ettevõtte tootmise vajadustele. Ainuüksi üks näide, mis kahjuks ei realiseerunud. 2003 aastal olime BLRT Grupis valmis alustamaks kergliiklusrongide ehk tolleaegse nimetusega rööbasbusside tootmist. Oli olemas kvalifitseeritud tootmispersonal ja kolmnekümne töötajaga insenerikeskus, mis oleks kindlustanud tootearenduse ja tootmisele vajaliku tehnoloogia väljatöötamise. Kahjuks riigitellimust ei tulnud, kergliiklisrongide ehitust ei alustatud ja vastav struktuuriüksus, inseneritöö arenduskeskus aegamööda likvideeriti. Aga 2013 aastal hakkasid Eestisse jõudma maailma ühes kallimas riigis, Šveitsis toodetud Stadleri firma rongid !

    Arenguhüppe saavutamiseks oleks vaja paremini kaardistada Eesti masinatööstuse ja metallkonstruktsioonide sektori tootmisettevõtete tootearenduse vajadused ja võimalused. Paremini oleks vaja toimima saada selle tootmissektori klastripõhine areng. Tuleks kaaluda masinaehituse ja metallkonstruktsioonide tootmise oma tootearenduse insenerigruppide loomist ja otsida täiendavaid võimalusi nende finantseerimiseks. Mul on olemas teadmised, oskused ja kogemused viimaks läbi klastripõhine uuring kavandamaks tootearenduse kvalitatiivne arenguhüpe. See aitaks kasvatada Eesti tööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet, muuta see atraktiivsemaks andekatele ja ambitsioonikatele noortele. Võimaldaks maksta klastri töötajatele konkurentsivõimalisemat töötasu. Euroopa tõukefondide toetused kuni 2020 aastani saaksid ratsionaalsetele pikemaajalistele lahendustele kaasa aidata. Eesti majanduse jätkusuutliku konkurentsivõimelise arengu seisukohalt oleks see ülioluline ja mastaapne projekt, mis aitaks parandada tuhandete inimeste elujärge. Klastripõhine infopank ja edasine koordineerimine võiks koonduda Eesti Masinatööstuse Liidu ja Tallinna Tehnikaülikooli mehhanikateaduskonna juurde, kus toimub tootearenduse inseneride täiendkoolitus.

    Nii kaua, kui me ei kaitse ennast (ja enda tööstusi) Aasia jm uute tööstusriikide poolt pealesunnitud ebaausa konkurentsi eest (ebaausa konkurentsi komponendid: riiklikud subsiidiumid, keskkonnaprobleemide ignoreerimine, tööjõu ebainimlik kohtlemine jne), pole meil mõtet nutta, et meie tootmine ei suuda püsida "konkurentsis". Kui näiteks Hiina tööstustoodangu importi hakata piirama põhjendusega, et nad pole ühinenud Kyoto protokolliga jms, siis tähendaks see, et meie oma tootmine saaks hulga uusi võimalusi.
    Ärgem tegelegem pseudoküsimustega, vaid üritagem ikka mõista probleemi tegelikku sisu.
    Globaalne ja vaba kaubandus on hea vaid juhul, kui tegemist on AUSA konkurentsiga. Täna oleme sellest ikka väga kaugel!

    Aga mina nõustan hetkel ühte Tallinna ettevõtet, kus hakatakse valmistama sisseseadet ühe Hiina väetisetehase tarbeks. See on võimalik. Ei ole mõtet karta vaid võimalusel ära teha.

    Huvitav, mis meie omad veel teha suudavad, mida hiinlased ei suuda...
    Natsa kummaline case> ilmselt oleks rohkem infi vaja, et asjast õiget sotti saada...

    Lisa pooltargument

    Nii kaua, kui me ei kaitse ennast (ja enda tööstusi) Aasia jm uute tööstusriikide poolt pealesunnitud ebaausa konkurentsi eest (ebaausa konkurentsi komponendid: riiklikud subsiidiumid, keskkonnaprobleemide ignoreerimine, tööjõu ebainimlik kohtlemine jne), pole meil mõtet nutta, et meie tootmine ei suuda püsida "konkurentsis". Kui näiteks Hiina tööstustoodangu importi hakata piirama põhjendusega, et nad pole ühinenud Kyoto protokolliga jms, siis tähendaks see, et meie oma tootmine saaks hulga uusi võimalusi.
    Ärgem tegelegem pseudoküsimustega, vaid üritagem ikka mõista probleemi tegelikku sisu.
    Globaalne ja vaba kaubandus on hea vaid juhul, kui tegemist on AUSA konkurentsiga. Täna oleme sellest ikka väga kaugel!

    Lisa vastuargument